Mukoidne enteropaatia ehk mukoidne enteriit (Mucoid Enteritis ehk Mucoid Enerophaty ehk lühidalt ME)
Eesti keeles on sellest konkreetsest haigusest väga vähe informatsiooni. Üks, kus natukene infot on, on loomaarstidele mõeldud väljaandes “Eesti Loomaarstlik Ringvaade” lk 13 – 15. Selle saate endale alla laadida PDF failina.
Haigus levib reeglina noorloomadel. Vanuses 3 – 18 nädalat. Kuid esineb ka täiskasvanud loomadel, kui nende immuunsüsteem on nõrgestatud (vaktsineerimine, poegimine, tiinus jne). Kutsutakse võõrutushaiguseks, sest enamjaolt esineb haigus just siis, kui loomad ema juurest võõrutatakse.
Alguses oli haigus rohkem tuntud mukoidse enteriidil, nüüd juba rohkem mukoidse enteropaatia nime all. Sõnalõpp “itis” tähendab põletikku ja punetust, kuid sõnalõpp “ophaty” tähendab haigust. Esimest korda esines haigust 1967 aastal, aga seda ei uuritud lähemalt. Kuigi sarnaseid avastusi olid teinud juba 1966 aastal sellised autorid nagu Van der Hage ja Dorrestein. 1991 aastal ühes Inglise valduses, kus hobused surid “rohuhaigusesse” (peaks olema vanasti tuntud “tiirud” või “koolikud” nime all, sest haiguse kulgu põhjustab sama anaeroobne bakter Clostridium botulinum) leiti ka kaks surnut jänest, kelledel olid lahangupilt sarnane hobuste omale ning leiti samuti samu baktereid. 1996 aastal Van der Hage ja Dorrestein kirjeldasid aga kliinilisi leide, patoloogilisi kooliku kahjustusi 19 küülikul ning tuvastati ME.
Tegemist on üsna vana küülikute haigusega, kuid seni ei ole seda Eestis veel tuvastatud, kindlasti on see ka varem liikvel olnud, aga seda on diagnoositud koktsidioosina. Sest laboris ei suudeta seda üles leida, kui just spetsiaalselt ei otsi. Kuid see on ka raskendatud, sest bakter püsib pimesooles väga lühikest aega ning on võimalik leia ainult vahetult surnud loomalt, kes on veel soe. Paar tundi hiljem seda enam ei suudeta tuvastada.
Kuna tegemist on loomal kõhulahtisusega, siis Eimeria ainuraksed parasiidid on levinud ja neid leitakse massiliselt ning diagnoositaksegi koktsidioos ehk eimerioos. Paraku selle haiguse juures koktsidioosi raviks mõeldud ravimid ei mõju ning haigestuvad ka loomad, kes on koktsidioosi vastu vaktsineeritud. Selles osas vahet ei ole.
Sümptomid
Haiguse esimeseks tunnuseks on see, et normaalsuurusega väljaheidete kõrvale tekivad väikesed ebamäärase kujuga väljaheited. Kui just ei ole tegemist puuriga, kus on ema koos poegadega. Siin on õige aeg alustada raviga ning siis on ravi tulemuslik. See on haiguse esimene staadium. Vahetult enne esimesi sümptomeid, loomad käituvad täiesti normaalselt, söövad hästi, on aktiivsed ja uudishimulikud nagu ikka, kuid kohe peale haigestumist kõik muutub. Haiguse tagajärjel küüliku kehatemperatuur langeb 37 C, mis on nende jaoks väga madal ja neil hakkab külm. Seetõttu tuleks loomad ka sooja viia. Nende normaalne kehatemperatuur jääb 38,5 – 40 C vahele.
Haigusel on spetsiifiline lõhn (nagu endal oleks kõht lahti olnud – lõhn on praktiliselt sama). Võib ilmneda enne sümptomeid või alles sümptomite ajal. Kõht läheb lahti aktiivsel loomal (esmalt ei pruugi seda tähelegi panna). 14 – 48 h hiljem hakkab erituma teistmoodi roed (puuris ei ole mitte vedel roe vaid on selline želatiini laadne ollus koos või eraldi vedela roojaga).
ME- d on selles staadiumis lihtne tuvastada, võta loom kätte ning loksuta teda kergelt küljelt küljele ning te kuuled ja tunned pooleldi täis veepudeli loksumisheli.
Päeva paari pärast hakkab loom kössitama ja siis ei pruugi te enam kõhulahtisust märgata ning sellel võib juba olla “punni ette löönud” (tekib kõhukinnisus). Loom läheb keskelt punni nagu pall (tekib puhitus), selgroog tükib esile, silmad kissis, pea kuklasse aetud, esijalad veekausis, võivad hambaid krigistada. Hammaste krigistamine on valu märgiks ja kuna küülik on anoreksiale kalduv ning kui tal on valud, siis lõpetavad nad söömise ja mingi aeg hiljem ka joomise. Võib suureneda esimesel päeval janu ja loomad joovad oluliselt rohkem, kuid mõne aja möödudes nad ka enam ei joo. Vahetult enne surma hakkab ajama ninast ja tagant vedelikku välja, mis raskendab hingamist (vedelik võib olla roheline või läbipaistev, vahet ei ole). See ei ole sümptom vaid lihtsalt detail. Lisan ühe skänneritud foto, ei ole just kõige parem, kuid näitab hästi ära, mis tegelikult küüliku soolestikus toimub. Looma palpeerides (katsudes) tunned, et osa kõhust on pehme, mulksuv ja gaasiline, paremal poolel tunned aga kõva tükki, see on nüüd see osa öistest väljaheidetest, mis on soolestikku pidama jäänud ja kõvastunudj ja edasi ei liigu (see ongi põhjus, mis tekitab koos gaasidega kõhuvalu ja loomad ei söö).
Põhjused
Pikalt on uuritud, mis selle põhjustab, kuid ei ole päris tuumani jõutud. Ühisel arvamusel on kõikide erinevate uuringute tegijad sellega, et haiguse päästab lahti stress, keskkonna- ja / või söödaratsiooni muutused, valu, koktsidioos, vaktsineerimine, valehambumus (ei saa hästi süüa). Kuid ühtset kindlat näitajat ei ole ja selleks “päästikuks” on tundmatu muutuja, aga seda põhjustab anaeroobse bakteri Clostridium botulinum eritatav mürkaine botuliin. Tegemist on kõige kangema loodusliku mürgiga, mille LD50=1ng/kg kõhuõõnde süstituna ja LD50=3ng/kg inhaleerides. (Ühe grammiga saab tappa miljon 100-kilost inimest). Teine põletikuline faktor mukoidsel enteropaatial on veel bakteriaalne põletik, mis viib maohaavandini (Helicobacter pylori sarnaselt inimestel esinevale bakterile). Kõikidel haigestunud loomade lahangul tuvastati maohaavandi jälgi ja algeid. Uuringutes tuvastati 7% küülikutel maohaavad.
Kuid üheks soodustavaks põhjuseks on leitud madala kiudaine ja kõrge proteiinisisaldusega sööt. Kuid on ka juhuseid, kus sööt on täiesti õiges kiudainete ja proteiini vahekorras olnud. Päris ühest näitajat ei ole, kuid kiudainete rohkusel või vähesusel on siin oma kindel roll.
Levik
Haigus levib reeglina kokkupuutes haigelt loomalt tervele, kuid hetkel on Eestis avastatud võibolla üks ühtne fakror ja selleks on sääsed. Kas see ka tõele vastab, on hetkel teadmata. Kuid esimesed teadaolevad haigusnähud ilmusid Eestis 2010 aasta aprilli lõpul koos sääskede massilise tulekuga. Kuna sääsed võivad küülikutele tõsist stressi tekitada, siis see võib olla ka hetkel selleks “päästikuks”. Samas võid ise ka oma kätega ühest puurist teise haiguse edasi kanda. Oled endale teadmata puutunud haiget looma, ning siis teisel momendil katsud paarkümmend puuri eemal tervet looma. Paari päeva jooksul haigestub see paarkümmend puuri eemal olev loom. Otsest kokkupuudet konkreetse haige loomaga pole, kuid kaudne on siiski olnud. Või oled transportinud haiget looma ning jätnud transportpuuri desinfitseerimata ning pannud sinna terve looma. Jällegi kaudne kokkupuude haige loomaga. Samas võib tegemist olla perioodilise haigusega, et esineb rohkem kevadeti. Nüüd suvehakul tundub, et haiguspuhang on taandumas, samas on ka sääski oluliselt vähem. Vaatame, mis sügisel saab, kui sääsed taas juulis – augustis tulevad ning siis on suurenenud oht müksomatoosile, aga kas ka ME-le, seda me veel ei tea. Haigus on suure suremusega 60 – 100% haigestunud loomadest.
Ravi
Haigestunud loomad soovitatakse isoleerida ning tuua sooja rahulikku ruumi, kus viia stress miinimumini. Võimaldada loomadele palju liikumist, mis soodustab seedimise probleemi lahendamist. Pesta loomal sabaalust sooja veega ja siis võib kasta käpad ning sabaaluse tetracycliniga lahustatud vette. Kuna loomad ei kipu selles staadiumis eriti jooma, aga ennast nad puhastavad. Vähemalt siis saavad nad antibiootikumi kätte ennast pestes ja see paneb piiri peale bakteri vohamisele ning päeva paari pärast võiks loom ennast juba paremini tunda, kui saad haigusele õigel ajal jaole.
Kindlasti eemaldada puurist tekkinud vedelad väljaheited, olgu siis želatiinilaadne või mitte, oluline on see, et loom ei tatsaks nakatunud väljaheidetes ning ennast pestes seda tagasi sisse ei lakuks. Muidu pole ravist kasu.
Selle haiguse ravi ei ole võimatu, küll aga on kallis ja üsna raskesti saavutatav. Teadaolevaid toimivaid ravimeid on Eestist praktiliselt võimatu saada.
Raviks on kiudainete tõstmine söödaratsioonis. Soovitatakse sööta kõrge kiudaine sisaldusega söötasid isegi 22% ja enam kiudu söödas, lisaks puhast kaera või kaerahelbeid (mitte kiirkaerahelbeid!) ja lutserna. Kui seda ei ole võimalik saada, siis ettevõtted saavad otse Magnumist tellida endale kõrgendatud kiusisaldusega toidulisandi Protexin Pro fibre, mis on spetsiaalselt küülikutele mõeldud (küsi, sest pakutakse arvatavasti koertele mõeldut toodet), millele on lisatud piimhappe baktereid, et tasakaalustada seedimist. Saadaval on see Magnum Veterinaarias 800 grammises pakendis. Doseerimise kohta saad lugeda otse juhendist. Kui sul ei ole ettevõte ja paraku eraisikuna seda ei saa Magnumist tellida, siis palu oma loomaarstil see endale tellida. Lisaks raviks soovitatakse kasutada antibiootikumi, kuid enim soovitatavaid ravimeid hetkel Eestis saadaval ei ole.
Ennetamiseks kasutatakse võõrutatud poegadel (kui farmis on esinenud ME-d kahe nädala jooksul Tetracycline´i 250 mg 1 l joogivee kohta). Puurid (inventar, joogitopsid, pesakastid jne) pesta ja desinfitseerida. Kui haigust esinenud ei ole, siis ennetavat ravikuuri teha ei tohi!
Soomes on edukalt kasutatud homöopaatilist ravimit haiguse raviks Arsenicum album D30, kuid paraku Eestis seda apteekides saada ei ole aga. Vanasti Nõukogude ajal kasutati seda farmides, kui mõnel loomaarstil veel vanadest varudest on alles, siis küsi. Annustamine, mida Soomes kasutati oli selline 1 tablett küülikule suhu ja lasti ära sulada (tegemist imepisikeste tablettidega) ja üsna kiiresti, kui tegemist oli õige ravimiga sellele loomale hakkas sooltetegevus tööle ja loom hakkas rooja väljutama, tunni aja pärast manustati teine tablett. Järgmisel päeval loomad juba iseseisvalt sõid ja jõid ning teisel päeval manustati veel 2 tabletti tunniste vahedega. Kõik läks kenasti ja loomad tervenesid täielikult. Kui ravi pole konkreetse looma jaoks õige, siis ei toimu midagi. Kui on võimalus seda ravimit kätte saada, siis kindlasti kasutada. Venemaalt on võimalik saada Verakol ´i nimelist ravimit, mille toimeaine on Arsenicum album D10. Doseering on erinev.
Eestis saadaolevad ravimid, mida selle haiguse juures kasutada:
Esimene asi, kui näed, et küülikul on kõht lahti:
Diarsanyl – on pasta, mida manustada 2x päevas suukaudselt. Kuid hoiatus, et 3 h peab olema vahe teiste suukaudsete ravimite manustamisega! Tegemist nii kange ravimiga, et seob kõik teised ning viib need organismist välja ja neist kasu ei ole.
Valu ja spasmide vastu kasutada süstelahuseid Buscopan´i või No-Spa´d. Teeb loomal elu lihtsamaks ning võtab väljakannatamatu valu ära ja soodustab sellega loomal söömist ning joomist. Loomaarst ütleb annused vastavalt loomade kaalule.
Gaaside vastu kasutada imikutele mõeldud gaasitilku Sab Simplexit. Annused vaadata pudelilt ja uurige oma loomaarstilt, mida tema soovitab. Võtab gaasivalud ära.
Vedeliku kaotuse puhul tuleks süstida soolalahust naha alla. See on endal raskendatud tegevus ja selle asemel võib proovida süstlaga vett manustada või isegi vees lahustatud tetracyclini.
Lisaks on Colivet – pulber, mida lahustatakse joogivette või segatakse jõusöödaga 1 x päevas. 4,5 – 9 g 10 l vee kohta või 4,5 – 9 g pulbrit 100 kg looma eluskaalu kohta päevas.
Lisaks on soovitav anda B kompleksvitamiine, kiirendab kõhulahtisuse paranemist.
Kui loomad on suuremast kriisist välja toodud, siis nende „ellu äratamiseks” sobib kasutada energiapulbreid Recovery Supreme – pakendis 10 pakki pulbrit. Toimida juhendi järgi.
Ennetamine
Haguse ennetamiseks tuleks teha puurid nii, et loomad omavahel kõrvalolevatest puuridest kokku ei puutu. Kui sul on tegemist võrkpuuridega, siis pange kahe puuri vahele sein (vineer, “soome papp” vms). Sisseostetud loomad viige kolmeks (3) nädalaks karantiini, et vältida võimalikku haiguspuhangut, olgu see, mis iganes. Desinfitseeri puurid ja kogu muu inventar enne või pärast uute loomade poolt kasutamist.
Uued postitused