Just oma erilise kasuka pärast hoitakse reksküülikut oma põhikarjas. Tema lühikene ja sametine kasukas on väga hinnaline ja looma populaarsus kasvab üle maailma. Püüan siin välja tuua ka reksküüliku ajaloo, mis on üldse teada selle tõu kohta.
Päritolu:
Originaalselt on reksküülik Mr. Cailloni Colounge´(Sarthe) farmist. Ühel päeval tema hall küülikuema tõi ilmale karvadeta isase poja, kes oli karvutu ka 3 nädala vanuselt.
Ta jäi elama, kuid oli teistest erinev just oma kasuta poolest. Loomal kasvas ajapikku kasukas selga, mis oli aga lühikese karvaga ja ilma pikkade kuningkarvadeta. Aasta siis oli 1919. Asjadele andis käigu sama fenomen mõni aeg hiljem, sündis emane samasugune loom. Mr Caillion ristas õde-venda omavahel, kui loomad olid jõudnud paaritusikka. Tulemus sellest ristamisest olid lühikarvalise kasukaga küülikud. Farmer teavitas oma avastuses abbot Amédée Gillet, küla preestrile. Tema suur huvi avastuse vastu pani ta neid konkreetseid loomi kasvatama.
Pärast veresugulaste ristamisi ja mõningaid tagasilööke, suutis ta parandada kasuka iseloomu ja saavutas Castori (kopra) värvuse. 1923 aastal esitati neid nahku Pariisis.
Fotol castor reks
Ja 1924 aastal Gillet tutvustas oma küülikuid, keda oli selleks ajaks märkimisväärne kogus tekkinud. Gillet nimetas neid küülikuid “küülikute kuningaks” Latin Rex. Tema küülikute kogu oli selleks ajaks juba 400 isendini jõudnud. Tema oli tollel ajal ainukene reksküüliku omanik terves maailmas. Inglased pakkusid talle tollel ajal miljon franki rekside eest, aga tema loobus sellest.
Enam ei läinud kaua, kui reksküülik levis. Märts 1925 prof. Eugene Kohler lõi reksküüliku värvused (must, chinchilla, oranž…). Dr. Bérard aitab kaasa selle tõu kiirele kasvule Prantsusmaal. Alates 1929 aastal, mil Yves Olivier pühendab sellele tõule tervelt 96 lk raamatu “Castorreksi aretus”.
Fotol must reks
Fotol chinchilla reks
Fotol oranž reks
Kummaline on siin kirjutada välja kaks erinevat standardit ja nüüdseks on standard veel rohkem muutunud.
Esimene standard:
Standard, mille lõi Abbot Gillet 1924 aastal:
Üldine välimus: küülik, kellel on piklik keha, meenutades Belgia Hare keha.
Pea: ilus, pigem piklik, kergelt tugevam isasloomadel.
Kõrvad: pikad, isegi ebaproportsionaalsed võrreldes looma suurusega, kaetud pruuni magamiskotiga, millel mustad äärised.
Silmad: pruunid, uppunud pupillid, selge ring ümber silma, tuues välja Musta ja Tule.
Nina: otse ja kulunud, isasloomadel ekstreemsem.
Küüned: pruunid ja noortel väga pikad, kasvades ebanormaalselt pikaks looma vanusega.
Saba: hoiab paremale, hästi tugevalt vastu keha nagu oleks kleebitud, alt valge, pealt pruun.
Mähis: karv on lühike, tihe, (näeb välja nagu sulgedest puhastatud metslind), karvapikkus 15 mm, sametine ja pealt pruun.
Värvus: seljalt tumepruun, langedes alla (nii kaugele kui võimalik), tumedam kui selg, muutudes kõhult heledamaks.
Kaal: 3,50 – 4,50 kg
Punktide jaotus:
1. Tüüp ja vaade
12 punkti
2. Karv
40 punkti
3. Värvus
25 punkti
4. Kõrvad
5 punkti
5. Silmad
7 punkti
6. Jalad
11 punkti
Kokku
100 punkti
Vead:
Kõrvad: katki
Küüned: heledad
Karv: näeb välja kui savin??u (värvus)
Standard prof. Kohleri poolt aastal 1926:
Üldine välimus: pikema kehaga küülik, kiitsakas.
Pea: piisavalt tugev isasloomadel, peenem emasloomadel, karv kulunud nina poole mõlemal sool.
Kõrvad: üsna head, proportsioonis kehaga, värvus vastab villale, kõrvad ääristatud mustaga.
Kolmnurk: puudub.
Kintsud: tugevad, surutud tugevalt vastu keha.
Selg: kenasti ümar.
Laudjas: ümar ja lai.
Jalad: tugevad ja sirged.
Küüned: pruunid, aga ka läbipaistvad küüned on aktsepteeritavad.
Saba: normaalse pikkusega, üsna keha vastu surutud, väljast valge, seest pruun.
Mähis: täielik puudumine savinõude värvusest, kellel see on natukene olemas vaevumärgatavate tuttidega, on lubatud, ka kerged pehmed toonid on lubatud.
Toppematerjal: karvapikkus 10-15 mm, vill hästi pehme ja sametine, hästi kaitstud ja perfektse pikkusega. Peab olema ühtlane.
Värvus: pruun kobras, värvus läheb külgedelt alla nii palju kui võimalik, tuhakarva hallikas kintsudelt, saba, kõht ja küljejoon selge hall või valge. Silmade ümbruse ring ja lõua alumine joonis selged. Aluskarv sinakashall.
Kaal: 3,00 – 4,00 kg
Punktide jaotus:
1. Tüüp ja suurus
15 punkti
2. Karva kvaliteet
35 punkti
3. Värvus
30 punkti
4. Kõrvad
5 punkti
5. Silmad
5 punkti
6. Jalad
5 punkti
7. Sanitaarsus
5 punkti
Kokku
100 punkti
Hetkel Euroopa standardi järgi aktsepteeritavad reksküüliku värvused, mida hinnatakse: castor/kastor, opal/opaal, lilac/lilla, hotot, japanese/jaapan, rhön, dutch/hollandi, otter, tan, himalayan/kalifornia markeeringud, REW/BEW/valge nii puna- kui ka sinisilmne, madagaskar, havanna/šokolaad, marten/soobel (sinine ja pruun), fawn/kollakaspruun, orange/punane, gouvenaar, wildgrey/looduslik hall, bluegrey/sinakashall, blue wildcolor/ sinine looduslik värvus, tricolor/kolmevärviline valge-must-punane/kollane, dalmatian/dalmaatisa (kas siis black/must, blue/sinine, havanna/šokolaad, castor/kastor, madagaskar, sepia/seepia ja orange/punane ka broken/kirju (tekimustriga kirjud, värvused on samad, mis dalmaatsial).
Euroopa standardi järgi antavad punktid tänapäeval:
1. Tüüp ja kehahoiak
20 punkti
2. Kaal
10 punkti
3. Karv
20 punkti
4. Karva struktuur
15 punkti
5. Pealiskarv ilma markeeringuteta (valgel: pea ja kõrvad)
Uued postitused