Saksa Liblikküülik e. Giant Papillon e. Checkered Giant e. German Spot e. German Check
Ajalugu
1904 aastal mees nimega Otto Reinhardt Reinfalzist Saksamaalt ristas omavahel Reini küüliku ja musta flandrida hiidküüliku. Selle liini tulemusena saadi juba tänapäeval tuntuks saanud saksa liblikküülik. Teadaolevalt kasutati selle tõu saamise juures veel teisigi kirjusid küülikutõuge, nende seas ka saksa liblik pässküülikut ja räägitakse veel, et tõu juures on kasutatud ka jänest, et saada tema ainulaadne joon. Tõug toodi esmakordselt Ameerikasse 1910 aastal ja pärast seda on tõu tüüpi arendatud edasi Euroopas tuntud Saksa liblikküülikust.
Iseloomulik
Saksa liblikküülikud on ilusad, suured ja unikaalse markeeringuga küülikud. Nad on ainulaadse iseloomu ja temperamendiga loomad. Isasloomad on selle tõu juures paremad lemmikloomad, kui emasloomad, kuna selle tõu iseärasuseks on see, et emasloomad on territoriaalsemad isastest. Küll on ka sellel reeglil oma erandid.
Saksa liblikküülikuid tuleb regulaarselt käsitseda, suhelda ja tõsta, et neil oleks pidev harjumus. On teada palju juhtumeid, kus selle tõu juures on täheldatud, et vähene käsitsemine võib viia selle tõu tagasi tema metsistunud juurte juurde. See tõug metsistub kiiresti. Nende graatsilisus tuleb välja näituselaual olles, kus loom ringi liigub.
Paljud kasvatajad arvavad, et seda tõugu võiks kasvatada tootmise (liha) eesmärgil, kuna tegemist on suhteliselt raske loomaga. Küll siinkohal ei ole suurus ja raskus mitte esmatähtis. Tuleb meeles pidada, et sellel tõul on hästi raske ja paks nahk erinevalt teistest tõugudest ning nad on suure ja raske kondiga. Need kaks asja aga teevad selle tõu liha tootmise eesmärgil kasvatamise mõttetuks. Lisaks saab see tõug suguküpseks tunduvalt hiljem ca 10 – 18 kuuselt ja ka see on üks tõsine põhjus miks mitte pidada tõugu toomise pärast. Kui reeglina on küüliku eluiga kuni 12 aastat, siis saksa liblikküülikul on see sisetingimustes kuni 8 aastat. Välitingimustes kuni 4 – 5 aastat.
Saksa liblikküüliku standard näeb ette, et isasloomad kaaluksid umbes 6 kg ringis ja emased 6,5 kg ringis. Kuid paljud selle tõu esindajad kaaluvad tunduvalt rohkem umbes 7 – 8 kg ringis. Standardis ei ole ette nähtud küll maksimumkaalu. Kuna standard näeb ette pigem keskmise raskusega luustikku kui suurt ja rasket luustikku, siis saavad paljud üle 7 kg kaaluvad isendid “halva luustiku” märke, kuna on liiga rasked. Küll on erinevus sees Euroopa ja Ameerika standardis saksa liblikküülikutel. Euroopas on nad raskemad ja suuremad. Ameerikas aga kergemad. Ameeriklased on seda tõugu arendanud sportlikumaks nagu on seda belgia jänesküülikud ehk hared. Nad on pikema keha ja voolujoonelisemad, aga mitte eriti rasked ja nende selg on kaarjas. Euroopas ei ole nad nii voolujoonelised ja ka mitte sportlikud.
Markeering
Esmalt peab esinema “liblikas” ninal. Mõlemal pool nina peavad esinema nn. täielikud tiivad, mis kitsenevad alalõuale. Tundel keset nina on kergelt ümar.
Silmad on ümbritsetud värvilise ühtlase ringiga, mis ei puutu kokku ühegi teise markeeringuga.
Põskedel on täpp, mis asetseb vabalt allpool silmade ümbruse ringi.
Kõrvad on täielikult värvilised ja juurelt selgepiirilised.
Keha markeeringud
Seljajoon on ca 3 cm lai ja algab see kõrvade tagant ja kulgeb sümmeetriliselt üle kogu selja katkematu joonena sabaotsani välja.
Külgedel on üksikud, kuid mitte liiga suured ca 3 cm diameetriga täpid. 6 – 8 täppi kummalgi küljel nii ühtlaselt asetsevad, kui võimalik. Jalgade ja kõhumarkeeringuid siin ei arvestata.
Peamiseks värvuseks on valge. Enimlevinud värvused on veel must ja sinine. Samuti kõik teised puhtad värvused on lubatud. Silmade värvus on varieeruv, olenevalt looma enda värvusest. Kuid küüned peavad olema värvusetud.
Tõu hooldus ja pidamine
Kuna saksa liblikküülik on üsna suur tõug, siis nad vajavad suuremat puuri tavalisest ja rohkem sööta kui mõned väiksemad tõu esindajad. Neid tuleb pidada üldiselt kindla põhjaga puurides või paksu allapanu peal, kuna looma raskuse tõttu lähevad võrkpõhjaga puurides käpad katki. Selle tõu optimaalne puurisuurus on isastele laiust 1 m X pikkust 1,5 m X kõrgust 0,7 m. See annab loomale piisava liikumisruumi, normaalse kasvuruumi ja tervise. Emasloomale koos poegadega peaks puur olema topeltsuuruses. Kui annad neile värsket heina, siis heinas ei tohi olla mingeid kemikaale (see kehtib kõikide tõugude kohta). Timuthein on neile parim valik, lutsernis on liiga palju proteiini ja see võib selle tõu loiuks ja haigeks teha. Üldiselt võib neile anda ka värskeid juurikaid ja rohelist.
Paaritamine ja poegimine
Saksa liblikküülik on aeglaselt suguküpseks saav tõug. Nad ei saavuta suguküpsust mitte nii kiiresti, kui teised tõud ja seetõttu ei ole neid võimalik ka varases eas ka paaritada. Keskmiselt saavutavad nad suguküpsuse 10 – 12 kuuselt, mõned isendid isegi 18 kuuselt. Keskmine tiinuspikkus on 30 – 34 päeva ja keskmine pesakonnasuurus 11 – 14 poega. Pesakast tuleks puuri tõsta ca 3 päeva enne arvatavat poegimist.
Euroopa standardi järgi antavad punktid tänapäeval:
Uued postitused